Peale mängu enda astmete võib mängus eristada ka nn. sotsiaalseid astmeid- kas ja kuivõrd laps vajab mänguks kaaslasi, kuivõrd ta suudab mängutegevuses arvestada kaasmängija olemasolu ja huve.

Mängu sotsiaalsed astmed on järgmised:

  • Üksikmäng- alla 1,5 a. peamine mängu sotsiaalne tase. Laps mängib üksi, pole interaktsioonis teiste laste ega täiskasvanutega, aga võib rääkida omaette või mängumaterjalidiga. Suurematest lastest võib üksikmängijaks jääda kas saamatu, seltsimatu ja tõrjutu, keda mängu ei võeta, või siis mõni eriti hea mängija, keeruliste ehitiste, keeruliste puslede vms. Harrastaja, kes vajab oma tegevuseks rohkem aega, rahu ja süvenemist.
  • Pealtvaataja-mäng- võib esineda igas vanuses. See on passiivne roll, pealtvaataja valib endale koha nt. teiste taga, seisab ja vaatab- ei mängi ise, vaid piirdub teiste mängu vaatamisega, sageli elab kaasa ja naudib oma rolli.
  • Paralleel- ehk kõrvutimäng- laps mängib kellegi kõrval sama materjaliga, nt. Kumbki sõidutab autot mööda tuba, aga mängijad ei räägi teineteisega, ei huvitu teise tegevusest. On siiski võimalik, et üks mõtleb välja ja teeb midagi uut ja huvitavat, siis hakkab teine sedasama tegema.
  • Seotud ehk assotsiatiivne mäng- sisaldab laste interaktsiooni nt. autodega mängides esitavad lapsed vastastikku küsimusi, jagavad ideid, räägivad mänguvahendeist.
  • Kooperatiivne mäng- lapsed on võimelised jagama rolle, teemasid, materjale. Laps jagab teisega (teistega) oma ideid ja tegevusi ning samas aktsepteerib teiste omi. Mäng on sageli osaliselt ette planeeritud ja pikaajaline, vahel jätkatakse sama mängu mitmel järgneval päeval (tüüpväljendid: mängime nii, et...teeme nüüd nii, et ...).

 

Kasutatud kirjandus:

  1. Kikas, E. 2008. Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  2. Kivi, L.; Sarapuu, H. (2005). Laps ja lasteaed. Lasteaiaõpetaja käsiraamat. Tartu.
  3.  Lapsehoidja käsiraamat. 2007. Perekasvatuse Instituut.