Laste loovmänge juhendada on raske, kuna täiskasvanu ei tea kunagi ette:

  • mida lapsed võivad kujutleda ja mõelda;
  • kuidas nad mängudes käituvad.

Raske on jälgida üksinda mängiva lapse tegevust, eriti siis kui mängija mängib vaikides. Meie täiskasvanuna ei tea, mida laps üksinda mängides täpselt mõtleb ja mis tema mängus toimub.

Mäng on lapse iseseisev vaba tegevus ja igasugune täiskasvanu juhendamine peab olema suunatud sellele, et säiliks lapse omaalgatus ja iseseisvus. Mängus peab olukorra peremees olema laps.

Täiskasvanu peab juhendama taktitundeliselt, läbimõeldult ja mängusituatsiooni tundes.

Mängu juhendamisse suhtuvad täiskasvanud mitmeti:

  • mängivad lapsed jäetakse tähelepanuta;
  • sekkutakse, kui lastel tekib konflikte või probleeme;
  • täiskasvanu juhendatud tegevus (loovmänge kasutatakse õpetamiseks).

Kui laps ei oska või ei taha algatada mänge, siis peaks täiskasvanu välja selgitama, mis on selle põhjuseks.

Täiskasvanu ülesanded:

  • looma lastes mängumotiivi;
  • vajadusel ise lapsega koos mängima;
  • suunama suurema mängukogemusega lapsi mängima väiksema mängukogemusega lastega;
  • täiskasvanu ja kogenum mängija mängivad teistele ette.

 

Mängima õpetamine ei tähenda traditsioonilist õpetamist (nagu tehakse arvutama ja lugema õpetamise puhul) vaid lapse ja täiskasvanu või kogenenuma mängukaaslasega koos mängimist. Kogenuma mängupartneriga koos mängides omandab ka väiksema mängukogemusega laps enam julgust, teadmisi ja väärtuslikke kogemusi, et edaspidi sooviks rohkem iseseisvalt mängida.

Laste mängu juhendamine võib toimuda kaudsel või otsesel viisil.

Mängu kaudse juhendamise all mõistetakse:

  • laste teadmiste rikastamist ümbritsevast elust (teadmised, kogemusi ja muljed mängitava teema, kujuteldava olukorra, isikute ja nende tegevuste kohta n. täiskasvanute tööd-tegemised, töövahendid, koostöö jne.);
  • mängumaterjali hankimist jne, ühesõnaga täiskasvanu mitte otsest mängus osalemist.

Laps kannab saadud teadmised, muljed ja kogemused vaid siis oma mängu, kui need pakuvad lapsele huvi, on emotsionaalselt köitvad ja loovad soovi mängida.

Otsene juhendamine on aga täiskasvanu:

  • mängu jälgimine, kuidas lapsed mängivad;
  • vahetu osavõtt mängust kas rolli täitmise, abi, selgituse või nõuande näol.

Sellise juhendamise kaudu mõjutab täiskasvanu mängu süžeed ja laste käitumist ning omavahelisi suhteid.

Juhendamise võtted:

  • küsimused (kuidas valmistada kodumängus salatit);
  • ettepanekud (täiendada arstimängu uute rollide või mänguvahenditega);
  • nõuanded (millega asendada juuksurimängus vajaminevad käärid);
  • meeldetuletused (kuidas politseinik suhtleb autojuhtidega)..

 

Kõikides vanustes lapsed alustavad mängu enamasti madalamatest astmetest- uurivad, vaatavad, proovivad liigutada. Kõrgemate astmeteni jõudmine vajab aega ja sisseelamist: ei tohi igakordset mänguaega nii lühikeseks teha, et laps ei jõua kõrgematele astmetele liikudagi või ei liigu, kuna kardab, et täiskasvanu katkestab niikuinii kohe mängu- ta on kogenud, et tal kunagi ei lasta mängu lõpuni mängida.

Kui lapsed jäävad pikaks ajaks madalamatele astmetele (nt. automäng piirdub autode sihitu liigutamise ja põristamisega või sõidutatakse lihtsalt autosid kolinal üksteisele otsa ja karjutakse „avarii“, st II. astet), siis võib täiskasvanu sekkuda, mõni aeg kaasa mängides püüda juhtida laste mängu kõrgemale tasemele. Kui öeldakse, et laps ei oska mängida, siis tavaliselt paistabki silma püsimine madalamal astmel.

 

Kasutatud kirjandus:

  1. Kikas, E. 2008. Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  2. Kivi, L.; Sarapuu, H. (2005). Laps ja lasteaed. Lasteaiaõpetaja käsiraamat. Tartu.
  3.  Lapsehoidja käsiraamat. 2007. Perekasvatuse Instituut.