Vajalik on tähelepanu pöörata mänguasja arendavale funktsioonile – mida enam mänguvõimalusi lelu pakub, seda arendavam see on. Mängus on vaja laiendada nii mänguasjade temaatikat kui ka mängumaterjali valikut (looduslik materjal, jääkmaterjal, kangad jms.).

Vahendid peaks olema nii:

  • üksi- kui koosmänguks;
  • mänguasjad nii poistele kui tüdrukutele;
  • suurt kui väikest mängumaterjali,
  • vahendeid toas ja õues mängimiseks;
  • looduslikku materjali;
  • mängumaterjal õppe-, liikumis- kui loovmängudeks;
  • valmis- (mis kopeerivad täpselt ja detailselt tegelikku eset) kui ka tinglikke mänguasju (mis kujutavad päriseset üldisemalt ja tinglikumalt).

 

Mänguasjad jagunevad:

  • üldarendavad mänguasjad- pusled, memoriin, doomino jne.;
  • tagasisidet andev mänguasi- kõristid, tegevuskeskused jne.;
  • sobitusmänguasjad- matrjoška tüüpi kujud, topsid, mida saab suuruse järjekorras üksteise sisse panna, tahvlid, kastid, millest on erineva kujuga figuure (kolmnurki, ruute jne.) välja lõigatud ja laps peab need õigesse kohta tagasi asetama või õigest avast läbi pistma; tahvlile joonistatud pildid, mille osad on nupukese abil välja tõstetavad ja tagasi pandavad.

 

Kasutatud kirjandus:

  1. Kikas, E. 2008. Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  2. Kivi, L.; Sarapuu, H. (2005). Laps ja lasteaed. Lasteaiaõpetaja käsiraamat. Tartu.